solvang: Tähendus ja määratlus
af • ees
Hääldus: ( u -puu '); [võti] - n. - isiklikult solvav tegu või sõna; tahtlik tegu või lugupidamatuse näitamine; tahtlik kerge; solvang: solvamine kuningale.
- solvang inimese väärikusele või eneseväärikusele.
—V.t. - solvata lugupidamatuse või solvamatuse avaliku ilminguga Tema kõne ajas meid kõiki.
- häbenema või segadusse ajama; piinlik.
- ette; nägu; vaata edasi.
- näost näkku kohtumiseks või kohtumiseks; vastanduma.
Juhuslik maja lühendamata sõnastik, Autoriõigus © 1997, Random House, Inc., Infoplease'is. Vaata ka: ahastus vastanduv
