monotoonne: tähendus ja määratlus

mon • või • toon

Hääldus: (minu ' u -tonn '), [võti] - n.
  1. vokaalne lausung või kõnesari kõlab ühel muutumatul toonil.
  2. üks toon ilma harmoonia või helikõrguse muutusteta.
  3. sõnade ettelugemine või laulmine sellisel toonil.
  4. isik, kes ei suuda muusikalise helikõrguse vahel vahet teha või taasesitada, nt. laulmises.
  5. tooni või värvi sarnasus, mõnikord igav.
- Adj.
  1. monotoonne.
  2. koosneb ühevärvilisest ühtlasest toonist või seda iseloomustab: vt. (def. 1, 2). monotoonne eesriie.
  3. monotoonne (def. 2).
Juhusliku maja lühendamata sõnastik, Autoriõigus © 1997, Random House, Inc., Infoplease. Vaata ka:
  • ühetooniline (Tesaurus)
ühetooniline monotoonne