kohtunik: mõiste ja määratlus

um • eirp

Hääldus: (a'pīr), [võti] - n., V., -Pired, -pir • ing.
—N.
  1. inimene, kes on valitud mängu näidendeid valitsema.
  2. üks valitud lahendatud reeglite või tavade kohaldamisega seotud vaidluste lahendamiseks; isik, kelle vaidluspooled leppisid kokku erimeelsuste lahendamises.
—V.t.
  1. (mängus) kohtunikuna tegutsema.
  2. otsustada või lahendada (poleemika, vaidlus vms) kohtunikuna; vahekohus.
—V.i.
  1. kohtunikuna tegutsema.
Juhuslik maja lühendamata sõnastik, Autoriõigus © 1997, Random House, Inc., Infoplease'is. Vaata ka:
  • kohtunik (Tesaurus)
hüppeline palju